esimesed saksastumise ilmingud

- olen ära harjunud, et klaviatuuril on z ja y vahetuses
- ka kodu arvutis kirjutan õ tähe asemel 6
- saksa-inglise-saksa sõnaraamatut kasutan hoopis inglise keelsete sõnade meeldetuletamiseks

meeskonnatöö koolitus elust enesest

Mis on see, mis paneb ühe meeskonna ennast ühtsena tundma? Näiteks see, kui käiakse kõik koos lõunal. Ja see, kui pärast lõunasööki ei kimata kohe tagasi oma projektimaailma vaid nauditakse rahulikult seltskonda. Ja see, kui istutakse kõik koos maha ja loetakse lehti ja räägitakse nii töövälistest kui ka töö asjadest läbisegi. Ja see, kui pärast tööd minnakse kõik koos jooksma. Ja see, kui leitakse aega üksteise tundmaõppimiseks. Ja veel palju selliseid pisiasju, mida kahjuks igal pool väärtustada ei osata..

am Freitags gibt es immer Schnitzel!

Mõned rutiinid on toredad. Eriti mõni selline, mis on teistele juba rutiin ja endale veel uus, aga sa tead juba, et mingi aja pärast saab see sulle ka rutiiniks. Naljakas ju. Sa tead, et nad tulevad aga mingi hetk ei pane enam lihtsalt tähele. Ja siis ühel päeval avastad ja ei suuda enam uskuda, et kunagi oli see sinu jaoks uus.
Aga iga-reedesest Schnitzelist ma küll ei usu, et ma kunagi ära tüdinen!

töö on jänes..

..või mõni muu põnev loom keda jälgida. Väga soe tunne on kui töökaaslane vastast toast tormab sulle järsku tuppa, et näidata lõuna poole lendavaid linde, keda ta just oma aknast oli näinud. Või näitab kaugemalt paistvaid valgeid mägesid, kuhu erinevalt linnast just äsja sadanud lumi ka püsima on jäänud.

Tõeliselt õnnelikud inimesed suudavad elu pisiasju märgata ja neist rõõmu tunda ka tööjänest püüdes..

see on ju vabadus, hüperboloid...

Ei ole vahet, kas pikendada oma kojuminekut auto ja (mälu)pulgamussi seltsis mööda Muuga külavaheteid 50-ga sõites või mööda Saksa Autobahni 150-ga kimades, ajatu ja kohatu vabaduse tunne on mõlemal juhul.

Ainuke vahe on selles, et kui Eestis oli kogu aeg selline tunne, et tahaks nii kaua sõita, et lausa Šveitsi välja, siis siin tuli Šveits liiga käbe..